Andres Luure - Muinasjutt Mehest ja Naisest

Käesolev konspekt pärineb Andres Luure filosoofilistest vestlustest oma üliõpilastega (kelle tekst on jutumärkides) Eesti-Ameerika Ärikolledžis 2002. aasta sügisel filosoofia üldkursuse raames. Jutt on Armastusest. Arutelu lähtekohaks on filosoofiline loogika, mille ta on aastate kestel filosoof Margus Mägiga koos mõeldes enda jaoks avastanud. Seda võib võrdse eduga rakendada mis tahes eluvaldkonnale. Tegu on kaasaegseima, Eestis alles pea olematu dialoogilise filosoofia kui filosofeerimiskunstiga, milles mõttesünergia vallandudes avastatakse üha uusi seoseid. Kaasatud on ka keel – selle rütm ja tähendustesse talletatud tarkus. Sellisena on tekst ühtaegu nii loogiline kui ka meditatiivne, „mehelik“ kui ka „naiselik“. Järgnev peaks aitama meil jõuda oluliselt lähemale meheliku (Mõtleja) ja naiseliku (Tahtja) ning nendevahelise suhte olemuse mõistmisele.


MUINASJUTT MEHEST JA NAISEST

Mees ja Naine, kellest me muinasjuttu vestame, on sümbolid. /…/ Õige Mees räägib, kuidas ta asjast aru saab, kuigi ta ei tea, mis asjast ta aru saab. Hea Naine kõneleb asjust, mida ta teab, kuigi ta ei saa aru, mida ta kõneleb. /…/ Mehe ehk Teoreetiku meelest peab Õige Naine kogema ja arvama ainult seda, millest Mees aru saab. Naise ehk Empiiriku arvates tuleb Heal Mehel mõtelda üksnes nii, et see Naise arvamusi õigustaks. Inimese Muinasjutt ehk Filosoofia lähtub oma mõtteviisis Naise tegelikust olukorrast ning on suunatud asjule, mis on pärit Mehe päris korrasolust. Muinasjutt usaldab Tõelist Naist ja usub Tõelisesse Mehesse. /…/

Armastuse esimene aste: Mees ja Naine on eraldi

(Õige) Mees ja (Hea) Naine on kaks erinevat strateegiat armastusest kõrvalehiilimiseks ja kaks erinevat armastuse aseainet. Mehe meelest on Mees armastust väärt, sest Mees on õige. Naise meelest on Naine armastuse ära teeninud, sest Naine on teinud head. Mees on iseseisev loomus, Naisel on loov iseloom. /…/ Mehele annab mõte õiged reeglid. Naisele ütleb tunne, mis on hea. Mees täiustab oma mõtet sõprade eeskujul: Mehe mõte põimib endasse sõprade mõtte. Naine korrigeerib oma tunnet sõprade näitel: Naise tunne võtab arvesse sõprade tunnet. Mees peabki Meeste sõprust armastuseks ja Naine peabki Naiste sõprust armastuseks.
Mees väärtustab Meest vastavalt Mehe väärtusele: Mees väärtustab Meest adekvaatselt – Mehe õigsuse kohaselt. Naine väärtustab Naist ebaadekvaatselt: kõigil Naistel on võrdne väärtus. Naine hindab Naist vastavalt Naise teenetele: Naine hindab Naist adekvaatselt – vastavalt Naise headele tegudele. Mees hindab Meest ebaadekvaatselt: kõigil Meestel on võrdsed teened. Hindamise ebaadekvaatsus Mehel ja väärtustamise ebaadekvaatsus Naisel kannavad tõelise armastuse elementi.
Naine näeb, mis Naisel puudu on. Mees on pime Mehe puudustele. Mees kuuleb, mis Mehel viga on. Naine on kurt Naise vigadele.

Armastuse II aste: Mees ja Naine kohtuvad

Kui Mees ei tea, mis on õige, siis teeb ta seda, mis Naine arvab hea olevat. Kui Naine ei tea, mis on hea, siis toimib ta vastavalt reeglile, mida Mees peab õigeks. /…/ Mees kuulab iseenda kaja, nägemata Naist, ja Naine vaatab iseenda peegelpilti, kuulmata meest. Mehe armastus on pime ja Naise armastus on kurt.
Mehele paistab Naine ideaalse sõbrana, kes laseb Mehel olla see, kes Mees on. Mehe meelest on Naise loomus harmoonias Mehe loomusega, ja sellepärast kogeb mees ennast täiuslikuna. Naisele näib Mees ideaalse sõbrana, kes tagab Naisele heaolu, mis ei nõua kompromisse. Naise arvates on Mehe iseloom Naise suhtes täiesti tähelepanelik, ja sellepärast mõtleb naine, et Naine on täielikult hoolitsetud.
Tegelikult ei hooli Naine Mehe väärtusest ega Mees Naise teenetest. Mees pettub Naise väärtuses ja Naine pettub Mehe teenetes. Naisele ei jätku Mehe väärtusest ja Mehele ei piisa Naise teenetest. Mees ei oska iial oma võlga Naise ees tasa teenida. Naine ei suuda iial olla Mehe vääriline.
Kui see Meest ja Naist ei lahuta, siis on neil šanss jõuda läbi Mehe piinade ja Naise kannatuste kaudu tõelise armastuseni ehk armastuse III astmeni.

MUINASJUTT ARMASTUSEST

„/…/ Mees /…/ tahab olla täiuslik ja kui leiab, et ei ole, siis täiendab end. Naine tahab olla hea, kui ei ole, siis parandab end. Tegi midagi valesti – seega tegi vea ja püüab nüüd parandada…“ Naise jaoks on Mees täiesti puudulik. Mehe meelest on Naine täiesti vigane./…/ Mees täiendab (ehk täiustab) oma loomust, Naine parandab oma iseloomu. Mees on parandamatu, Naine on täiustamatu.
„/…/ Kuidas on muinasjutt seotud armastusega? /…/Kas muinasjutt aitab meid armastuse juurde? /.../” Muinasjuttu vesta saab ainult armastaja. Muinasjutuvestja kõnnib mööda kitsast, lausa teravat teed tunnetuse ja arusaamise vahel. Armastaja julgeb öelda lahti arusaamisest ja anda ära tunnetuse. Iga muinasjutt on Mehest ja Naisest, aga õigemini Inimesest. Iga muinasjutt on armastusest – armastavast Inimesest. Kui usud ja usaldad muinasjuttu, siis julged armastada. Muinasjutt räägib Armastusest, mis on arusaamatu ja tunnetamatu, aga armastab sind.
„Kuidas muinasjutt meid aitab? /…/”Selleks et meil oleks muinasjutuga midagi peale hakata, peame sisenema muinasjuttu. Peame ise saama muinasjutuvestjateks. Kui me muinasjuttu lihtsalt kiibitseme, saab see meie käes süüdistuseks ja etteheiteks, mitte andestuseks ega halastuseks. Ta saab arusaamiseks ja teadmiseks, mitte tunnetamatuks arusaamatuseks. Kui me ei julge muinasjuttu siseneda, kui me ei julge oma kõrvu ja silmi avada, jätab muinasjutt meid endisteks.
„Inspiratsioon muudab Mehe inimeseks ja intuitsioon Naise… Naisel on ju kogu aeg intuitsioon asjade suhtes, aga ta ei muutu sellest inimeseks… Mees mõtleb aina, kas pole see inspiratsiooniline?“ Õige Mees mõtleb ilma inspiratsioonita: ta mõtleb ainult seda, millest ta aru saab; tema mõtlemine ongi ainult arusaamine, arvamuste kooskõlastamine. Hea Naine tunnetab ilma intuitsioonita; ta tunnetab ainult seda, mis on talle tunnetatav; tema tunnetus ongi ainult kaemus, mõtete tasakaalustamine. Õige Mees ei tunneta midagi; inspiratsioon võimaldab Mehel tunnetada. Hea Naine ei saa millestki aru; intuitsioon võimaldab Naisel aru saada.
„Naine peab õppima kuulma Mehe (iseenda) mõtteid ja Mees nägema Naist (ennast). See oleks siis armastuse II aste.“ Armastuse II astmel partneri endani ei jõutagi, kuid partneri abil saadakse kontakti iseenda peidetud küljega või varjatud poolega.
/…/ Armastuse II astmel ootab Naine Mehelt skeemi. Ja kui siis Naine Mehelt skeemi saab, siis see on Naise enda skeem. Jõuda mõtlemiseni tähendab Naise jaoks saada intuitsioon, ja see on armastuse III aste. Intuitsiooni jaoks ei ole mõisted tunnetamatud, intuitsioon ei pea mõisteid mäluma. Intuitsioon ei vaja skeemi. /…/
“/…/” Naine on Mehe sees varjul ja Mees on Naise taga peidus. „/…/ Mees ei näe iseennast ja Naine ei kuule oma sisehäält… Kui Naine ja Mees II armastuse astmel kokku saavad, siis aitavad iseendid näha ja kuulda… Teineteist nad ikkagi ei näe/kuule…

III astmel kuuleb Naine Meest ja Mees näeb Naist…”

/…/ Kui olen õnnelik, siis hoian kinni Heast, mis on Õigega kooskõlas /…/ Kui olen õnnelik, siis ma ei hoia kinni õigest, vastandades seda valele, vaid pean silmas Õiget, mis on vastavuses Heaga. „Kuidas Tõeliselt Armastades Mees Naist näeb ja Naine Meest kuuleb?“ Mees näeb Naist inspiratsioonis ja Naine kuuleb meest intuitsioonis.
„Selleks et inimese olemusest aru saada, me peame mehe ja naise eraldama kaheks erinevaks isiksuseks. Mehele tavaliselt paistab, et tema südametunnistus on naine.“ Mehe jaoks on südametunnistus see, mis saab ta viia välja oma loomusest ehk õigsuse kriteeriumist. Südametunnistus on temas varjul. Südametunnistuse soov (Mehele paistab, et Naise soov) on talle seaduseks, mis tuleb väljastpoolt. „/…/“ Tegelikult Naine on Mehe sees varjul ja Mees on Naise taga peidus. „Kuna naisel on kogemus, siis sellest tuleneb mehe teooria ja see peab paistma selline, nagu naine nõuab.“

Mehe teooria on Naise kogemuse kvintessents.

„/…/“ Kui teooria ei seleta kogemust, siis tuleb teooria ümber kujundada. „Intuitsioon tuleb varjatud mehelt, inspiratsioon aga peidetud naiselt.“ Intuitsioon ei tule mitte Mehelt, kes on Naise taga peidus, vaid Tõeliselt Mehelt, kelleni Naine küünib. Inspiratsioon ei tule mitte Naiselt, kes on Mehe sees varjul, vaid Tõeliselt Naiselt, kes Mehes pulbitseb. „Inspiratsiooni saab täiendada inspiratsiooniga, intuitsiooni aga parandada intuitsiooniga.“ Inspiratsiooni täiendamine ja intuitsiooni parandamine on korrigeerimise viisid. „Mees on vigane, naine aga puudulik.“ Mehe vigasus seisneb õigsuse kriteeriumi ebatäielikkuses. Naise puudulikkus seisneb headuse kriteeriumi ebapiisavuses. „Naise puudulikkuses on mees süüdi.“ Naine saab headuse kriteeriumi Mehelt. „Naine saab olla ette heidetud, mitte aga süüdi.“ Naise jaoks ei ole õige kriteeriumi, sellepärast ta ei saa olla süüdi; küll aga on Naisel hea kriteerium, sellepärast ta on etteheidetav. „Naisel on vaja intuitsiooni, et olla inimene. /…/“ Mehel on tarvis inspiratsiooni, et olla Inimene.
„/… /“ Kui ma Armastust vastu ei võta, siis minu jaoks ei ole armastust olemas. Ja kui ma iseenda peidetud külge ei leia, siis ei ole mul ka peegelpilti. Me ei saa tegelikult kedagi parandada, vaid saame ainult pühenduda. See aga eeldab usku.
„/…/“ Inimesed usaldavad oma mõistust ja usuvad seda, mida tajuvad. Teooria ütleb inimestele, mida nad tajuvad, ja praktika kujundab inimeste mõistuse. Filosoofia seisneb julguses usaldada inspiratsiooni ja uskuda intuitsiooni. „Mehe ja naise rollis peab siiski mehele jääma mulje, et tema teeb ainuõigeid otsuseid. Kui ta ei tule kohe õige idee peale, siis tavaliselt naine juhib teda õigele teele või suunab tema mõttekäiku sinna, mida tema ise (naine) õigeks peab. Mees jällegi leiab sellest vihjest kohe õige lahenduse oma probleemile ja ta ei tule selle pealegi, et tegelikult oli naine see, kes selle peale tuli. Selline roll naise ja mehe vahel on väga vettpidav, sest mees ei saa naise kõrval näida rumalana ja naine ei tohiks teha enda tahtmist mööda kogu aeg, muidu see suhe lihtsalt laguneb. Naine on selleks, et olla mehele moraalseks toeks ja meest aidata, kui mehe mõttelõng on sassis.“ Kui Õige Mees ei saa aru, mida teha, siis ta teeb seda, mida Hea Naine heaks arvab. Heal Mehel (kodustatud Õigel Mehel) on Naise poolt kujundatud aru. Mees paistab endale eksimatuna; Hea Mees teeb eksimatult Naise tahtmist.
„/…/“ Inimest eristab loomast see, et ta ületab oma loomust. Mees meis, kes tuleks ületada, ongi loom. Aga võib ka öelda, et loom meis on Naine, kelle tahtmistest tuleks üle saada. Rollidele alistumine on loomalikkuse taastamine inimeses.
„/…/ Mees ja naine on pidevas enesetäiendamise protsessis kogu elu jooksul. Nad pidevalt arenevad ja koguvad kogemusi ja ikkagi ei ole nad inimene, vaid mees ja naine eraldi, kuid filosoofiline tervik (mehe ja naise alge) säilib. Kas olla inimene või olla õige inimene on siis pidev püüdlemine kuskile? Ei tea. Või mis vahe on inimese ja õige inimese vahel? Ja kas see vahe üldse ongi olemas.“ Õige inimene on lihtsalt vahend millegi jaoks. Asi on selles, et olla Tõeline Inimene. Mees ja Naine lihtsalt kokku panduna ei moodusta Tõelist Inimest. Tõeline Inimene on ennast ületav Mees ja pühenduv Naine. Õppetund, mille võib elus omandada, on ebatõelise inimese elutus või mõttetus. Tõelisuse eest tuleb pidevalt võidelda.
„/…/ Kui on vaja armastuse mõistmiseks muinasjuttu, siis kas armastust ilma muinasjututa ongi olemas? Ja kui on olemas, siis peaksid ka selle „muinasjutu“ tegelased olema muinasjutulised, seega võib järeldada, et armastust polegi olemas! Kuna muinasjutt on lihtsalt muinasjutt? Kui aga on, siis kindlasti mitte muinasjutuline, sest muinasjutul puudub algupära ja järjepidevus. Sellest võib järeldada, et niipalju kui on muinasjutte, on ka erinevates variatsioonides armastust.”/…/ Muinasjutt on tõeline. Muinasjutt ei räägi sellest, mis lihtsalt on olemas, vaid sellest, mis on ime. Ilma imeta ei ole ka õnne ja armastust. Ime ületab tunnetuse ja arusaamise piiri. Imel puudub algupära ja järjepidevus, ja just sellepärast ta ongi ime! Ime tuleb selle juurde, kes möönab oma tühisust ja tunnistab oma saamatust. Inimene ei oska ega suuda armastada, kuid armastab imeline Armastus, kui Inimene selle sisse laseb! Surematu Armastus on Õnne tingimus.

KOMMENTAARE

Naine märkab, Mees paneb tähele. Naine üldistab, Mees tuletab. Tuletaja ei märka, kuidas asjad tegelikult parajasti on. Üldistaja ei pane tähele mõeldavate mõtete ajatut kooskõla. Matemaatika ja loogika tuletavad, füüsika ja ajalugu üldistavad. Saad aru, kui paned tähele. Tead, kui märkad. Et Mees ei märka, siis ta ei tea midagi, vaid tuletab, elades väljamõeldistes. Et Naine ei pane tähele, siis ta ei saa millestki aru, vaid üldistab, mõeldes mõttetusi. Mees mõtleb välja, naine jätab meelde. Mees ei tea midagi, sest ta paneb tähele ehk mõtleb välja. Naine aga teab kõike, sest ta märkab ehk arvab ära. Mõtted on nagu Mees: alati on selge, millised mõtted on võimalikud. Asjad peavad end ülal nagu Naine: ei või iial „teada“ (tuletada), kuidas nad mingil hetkel käituvad.

Mees märkab vaid „iseloomu“, vaid seda, et ei saa asjadest aru – arusaamatust. Naine paneb tähele vaid „loomust“, vaid seda, et ta ei tea mõtteid – teadmatust. Kui Mees ütleb Naisele: „Sa ei austa mind!“, tähendab see: „Sa ei väärtusta mind! Sa ei pane tähele, mis ma olen.“ Naine seda tähele ei pane, küll aga märkab, mis Mees teeb – tema iseloomu. Kui Naine ütleb Mehele: „Sa ei austa mind!“, tähendab see: „Sa ei hinda mind! Sa ei märka, mida ma olen teinud.“ Mees seda ei märka, küll aga paneb tähele, mis Naine ise on – tema loomust. Mehele on oluline MIS? – loomus. Naisele on tähtis KES? – iseloom. Mees loodab oma väärtuse tunnustamist, Naine aga – kuulmata Mehe väärtust – vaatab, mida Mees teeb, ja ootab, et ka Mees näeks, mida Naine on teinud – hindaks. Naine ootab vastuteeneid, Mees aga – nägemata Naise teeneid – kuulab, mis Naine on, ja loodab, et ka Naine kuuleks, mis Mees on – väärtustaks. Mees ei saa aru, kui talle õigeid sõnu ei öelda; Naine võib öelda ükskõik mida – ja Mees peaks mõistatama, mõistma, ära arvama – selleks aga peaks ta märkama. Naine ei tea, kui talle hästi ei näidata; Mees näitab kõike korraga – ja Naisel tuleks taibata, aru saada, välja mõelda – selleks aga tuleks tal tähele panna.

Naine, parandades oma iseloomu, ei oska tähele panna oma loomust. Mees, täiustades oma loomust, ei suuda märgata oma iseloomu. Sest Naise loomus on iseendastmõistetav – nagu Mehe iseloomgi, Naisel ei tule püüelda loomuse poole, nagu Mees ei pea taotlema iseloomu. Tähele panna tähendab kuulda, märgata tähendab näha. Naine ei suuda kuulata, Mees ei oska näha. Mees teeb seda, mida õigeks peab, Naine seda, mida heaks arvab. Mees saab teha vaid seda, mida oskab: Naine ei oska, ometigi suudab. Naine saab olla ainult see, mis ta suudab: Mees ei suuda, ometigi oskab. Naine on Mehe jaoks arusaamatu, Mees Naise jaoks mõistetamatu. Naine püüab mõista, mis on teisele hea – mis toob kõige rohkem head –, talle on see tähtis. Mehele on ükskõik, mis on hea, talle on oluline, mis on õige. Mees taotleb arusaamist, mis on õige – mis on kõige õigem –, talle on see oluline. Naisele ei lähe korda, mis on õige, talle on tähtis, mis on hea. Mees taotleb, et teda väärtustataks, Naine püüdleb, et teda hinnataks. Naine aga väärtustab kõike võrdselt (kõik on õiged), Mees hindab kõike ühtemoodi (kõik on head). Naine väärtustab inimõigusi: kõik inimesed on ühtviisi väärtuslikud. Mees hindab sotsiaalset õiglust: kõigil inimestel on ühesugused teened. Mehele on oluline Elu Mõte, see, mis on Õige, mida ta väärtustab; Naisele Elu Tähendus, see, mis on Tähtis, mida ta hindab. Kui Mees ei looda, et elu on õige, pole elul ka mõtet. Kui Naine ei oota, et elu läheks heaks, pole elul ka tähendust. Hea naine ootab, Õige Mees loodab. Mees saab tõeliselt aru, kui hakkab usaldama Elu ehk Naist. Naine teab tõeliselt, kui hakkab uskuma Saatusesse ehk Mehesse. Naine on Mehele Elu, Mees Naisele Saatus. Tõeline Naine on see, kes hakkab Mehesse ehk Saatusesse uskuma. Tõeline Mees on see, kes hakkab Elu ehk Naist usaldama. Kui Naisele näib, et tal on halb, usub ta ikkagi, et on hea. Kui Mehele paistab, et ta on vale, usub ta ikkagi, et on õige. Mehele on oluline vahend, naisele on tähtis eesmärk. Mehele on oluline, et elamine oleks õige, Naisele on tähtis, et elu oleks hea. Mees on endale ise oluline – mitte ennast maha salata, vaid jääda iseendaks. Ta samastab end põhimõttega, tema väärtus on selles, mis ta on. Naisele on tähtis see, mis tal on – mitte enda omast lahti ütelda, vaid jätta see endale. Tal on teenekad teod, mis annavadki talle hinna. Mees haarab, Naine hõlmab. Mehe jaoks pole oluline, kuidas on enne mõeldud, vaid tabada ära järjekondel loogika. Naise jaoks on tähtis traditsioon, kestmine – järjepidev ajalugu.

Armastuse III astmel Naine oskab tähele panna Meest, tema loomust. Ja Mees suudab märgata Naist, tema iseloomu. III astmel Naine kuuleb Mehe loomust ja Mees näeb Naise iseloomu. Kui Mees armastab, suudab ta teha ka seda, mida ei pea õigeks. Kui Naine armastab, oskab ta teha ka seda, mida ei arva heaks. Mõtleja ja Tahtja seose tüüp määrab ära ka Armastuse tüübi. Nagu nad suhtlevad inimese sees, nõnda ka teise inimesega. Tahta tähendab rakendada tahtejõudu ja suuta. Mõtelda tähendab püsida oma oskuses iseendana. Tahtja oskab ainult suuta. Mõtleja suudab ainult osata. Inimene on loomult terviklik – aga ta peab sellesse küpsema. Kui Mees ennast ületab, ei pea ta loomust enam kontrollida – ja alles siis saab see avalduda. Mees tunnetab, et on iga kord kõikjal – et ta ei pea kõikjalolekut taotlema. Kui Naine pühendub, ei tule tal iseloomu enam kontrollida, ja alles siis saab see väljenduda. Naine taipab, et on kogu aeg päral – et tal pole vaja päralejõudmise poole püüelda.

Kommentaarid vestluse põhjal üles tähendanud Peeter Liiv
Ilmunud ajakirjas "Päikesetuul" nr 6/2003