Uus aeg on saabunud! Kuulen enda ümber tihti öeldavat: mitte ei saa aru, mis toimub; mitte ei saa aru, miks nii toimub. Usun, et arhitektuuri kateedris me saame küll aru, mis toimub ja miks toimub, kuid ütleme ausalt - seda on raske uskuda.
On raske uskuda, et uus aeg on käes. Eriti kui oleme vanaga mõnusalt harjunud. Muidugi hoopleb iga aeg endasolijate suu läbi, et uus aeg on käes, kuid nüüd tundub, et ta on siiski tulnud. Mis lubaks mul uskuda seda lauset? Tahan teiega jagada mõningaid mälestusi ja oletusi.
Esimene mälestuspilt. Aasta 1986. Moskva. Istun ühel teejoomisel, kuhu on tuttavatele külla saabunud Hollandi hilisemigrant. See on tema esimene lubatud külaskäik oma kodumaale. Kõige muu hulgas kirjeldab ta laua ümber olijatele läänemaailma imesid, mida kõik ammulisui kuulavad. Keegi küsib: kuidas edasi? Külaline mõtleb veidi, haarab laualt konjakipudeli ja ütleb: ma ei imestaks, kui varsti on sellel pudelil sõrmistik ja kui koodi sisse toksite, lendab kork minema. Kõik naeravad. Personaalarvutid alles hakkavad Venemaale jõudma.
Teine mälestuspilt. Aasta 1996. Diplomitööde kaitsmine ERKI-s. Arvuti ei ole mingi imeasi, kuid Rasmus Tamme töö on esimesi diplomitöid, mis püüab luua virtuaalset ruumi ja ruume omavahel linkida. „Linkima“ on uus sõna. Tööst endast on näha suhteliselt vähe, eriti seda, mida tavatseme kutsuda arhitektuurseks. Olen retsensent ja pean apoloogia uuest ajast, mis on kohe saabumas. Olen optimist ja arvan: kümne aasta pärast on käes uus aeg, kuid sisimas arvan, et tegelikult võib aega minna rohkemgi.
Aasta 2007. Me ei usu, aga veendume iga päev jälle, et uus aeg ongi saabunud. Nagu Euronewsi Toyota reklaam: This day is today.
Kuidas kirjeldada seda uut aega. Talle oleks nime vaja. Kuidas seda leida?
Emotsionaalsete strihhidena, mis alla prima viisil loovad terviku, meenuvad:
- populistlik poliitika,
- kõike kattev reklaam,
- maailm, mis on kuri ega tule endaga toime,
- globaalsed kauba- ja meediavoolused,
- digitaalne maatriks.
Kuidas nendest siduda kokku mingi terviklik tunnusjoon? Muidugi iga tervik, mis üksikuist detailidest loodud, vaesestab tegelikkust, kuid pakub ka võimalusi temast haaratavalt ja abstraktselt mõelda. Kaks üldisemat kristallatsiooni selles hämaras, kuid ometi terviklikus kogemuspildis on: kuri ja imago. Kuid need ei sobi justkui kokku! Ometi seisavad mõlemad mind häbenemata omal kohal.
Huviga vaatlen sõnu imago, imaago, image. Antiigileksikonist loeme:
esivanemakujutised (lad imagines), roomlastel surnute näo järgi vormitud vahast portreed. Kõrgema ametniku matusel kandis seda portreed näitleja. Esivanemakujutisi kanti ka surnud sugulaste matuserongis, muul ajal hoiti neid elumaja aatriumis kapis. Nende valmistamine oli tihedas seoses surnumaskide tegemisega ning on tuntuks saanud kui üks naturalismi juuri rooma portreekunstis. (Antiigileksikon 1983, 142)
Ladina keele sõnaraamatust loeme imago kohta:
kuju, kujutlus, pilt, kujutis; näopilt, rinnakuju /.../ imagines maiorum esivanemate vahakujud, vahamaskid; /.../ varikuju, varipilt, unekuju; nägemus, kummitus, visioon; näivus /.../
Aga samuti ka: vastukaja, mõistupilt, võrdkuju, vaade, ilmumine (Ladina-eesti sõnaraamat 2002, 538)
Siit ka sõnad imagino, imaginatum, imaginare – kujutama, väljendama, taasesitama.
Kui rooma kultuur kasutab sõna imago, siis kreeka kultuuris, mis nii palju viljastas rooma kultuuri, me seda ei leia. Pilt, pildilisus ja kujutamine on siiski täiesti olemas.
Vaatame siin selliseid sõnu nagu:
eικ?να – (eikona) pilt, ikoon, peegeldus ja kujutlus – μεταφ
eικονικ?ς – (eikonikos) pildiline
eικ?νισμα – (eikonisma) ikoon
eικονογραφημ?νος – (eikonografemenos) illustreeritud
eικονοκλ?στης – (eikonoklastes) ikoonipurustajad, pildirüüstajad
eικονοστ?σι – (eikonostasi) ikonostaas – püha sein
Erinevalt rooma kultuurist ei desakraliseeritud Kreekas imago mõistet ja see jäi kandma oma pühalikku või maagilist tähendust. Täpsemalt kreeka kultuur kandis edasi Egiptuse traditsiooni, kus Ptolemaiose perioodil balsameerimine kadus ja selle asemele ilmus ikoon – puutahvlile joonistatud portree. Varajases kristluses puudusid nii ikoonid kui risti sümbol. Ikoonid ei olegi muud kui surelike Maarja ja Jeesuslapsukese, või siis pühakute pildid. Need pildid on pühaks saanud või tehtud läbi märtrisurma. Just kujunevas Bütsantsis võttis maad ikonoduulia – pildikummardamine, mis lõppes ikonoklastiaga. Sarnase protsessi läbis hiljem ka protestantlik reformatsioon katoliikluses. Ometi on ikoon ja ikoonilisus Ida-Euroopa õigeusklikus traditsioonis tänaseni säilinud. Õigeusu ja vene surnuaial näeme kadunu näopildi austamise traditsiooni, mis ulatub tagasi Egiptusesse.
Ikooni toimimine on aga kujutisest ehk imagost sootuks erinev. Ikoon on värav maagilisse ja sakraalsesse maailma, mille avab palve või meditatsioon. Ikooni palvetatud inimpõlvede tähendused saavad vahetult kogetavaks religioosse ekstaasina ja nende tähendusväli on suhteliselt kitsalt määratud.
Imago ja imagosfäär kannavad sellist tunnetusõpetuslikku olemust vaid marginaalselt. Imagosfääri arhetüüpsed tähendused on peidetud sügavale modernse võõrandunud pealiskihi ja nähtuste olemuse vahele. Enamasti jäävad need tähendused varjule ka imagote loojate ja kultiveerijate eest.
Mulle tundub, et uue aja nimeks sobiks siis ima:gosfääriline maailm. Nii nagu meid ümbritseb atmosfäär või annab tuge litosfäär, nii ümbritseb meid siin ja praegu raskesti läbitungitav ja raskesti lahtikrüpteeritav imagosfäär.
Mitte ´imagosfäär vaid ima:gosfäär, pundunud ja meelas nagu Kroonika kaanepilt. See tänase aja tunne sisaldab kõike seda, mida vana ladina sõna endaga kaasas kannab. Maailma näilisust, tema allutatust pildilisele meediavoolusele, tema loobumist teadusest ja ratsionaalsusest. Ja ka päike on lahkunud pärast 2000 aasta pikkust viibimist kalade tähtkujus hoopis uude – veevalaja tähtkujusse.
IMAGOSFÄÄRI EMPIIRILINE KEHTESTUMINE
Meedia
Tänases ajas on omavahel kokku sulanud globaalne majandus, kultuur, poliitika ja reklaam. Kui moodsa aja olulise tunnusena näeme avaliku sfääri tekkimist Jürgen Habermasi tähenduses, siis on see midagi täiesti uut.
Kui mõelda, kuidas maailm on muutunud – võtame näiteks varajase keskaja –, näeme olukorda, kus avalik ja privaatne on täiesti kokku surutud. Kuningas või aadlik, tema perekond, võim, tema keha ja kohalolek on lahutamatu tervik. See kestab kuni hilise renessansini. Hilise põimumise näitena võiks tuua veel Medicite panga ja Firenze linnakassa: ühelt poolt pank, mis on isiklik omand ja teisalt avalik linnakassa. Need kaks on omavahel läbi kasvanud.
Või teise näitena keskaja meistri perekond: meistri tuba on ühtlasi tema töötuba, elutuba ja vastuvõtutuba. Tema avalikud ja intiimsed asjad on korraga ühes ja samas ajas ja ruumis, need on ühendatud terviklikuks keskkonnaks, neid ei saa lahutada. Tema perekonna õnn ja tema äri õnn on üks. Hilises renessansis hakkavad need kaks poolt kaugenema, kuni tippmodernismis lahknevad avalik ja privaatne maailm kaheks täiesti selgelt erinevaks maailmaks.
See on moment, mida Habermas kirjeldab kui avaliku sfääri teket. See on avalikkuse struktuurimuutus; tekivad uued ajakirjad – esialgu kaupmeeste kirjad, uudistebülletäänid, mis levitavad avalikku informatsiooni. Trükipressi tekkimine keskaja üleminekul renessansiks muudab võimalikuks uue kihi, avaliku meedia ilmumise. See muudab muuhulgas tundmatuseni arhitektuuri. Avaldatakse kahtlust, et kui Lord Burlington poleks katalooge ja ajakirju trükkinud, oleks mõndagi neoklassitsismist jäänud tulemata.
Avaliku trükimeedia võidukäiku saadab kodanliku vabariigi tekkimine ning avaliku ja privaatse lahutamine. Mõned privaatsed varjuküljed, mis ebameeldivalt avalikuks trügivad, maetakse ühiskonna eest vanglasse või hullumajasse, nagu kirjeldab Michel Foucault.
Tänaseks päevaks on tekkinud uus avaliku ja privaatse kokkusulamine – selle tunnuseks on kõikvõimalikud jälgimissüsteemid, muuhulgas terroristide jälgimissüsteemid, mis on üle kasvamas omakorda uuteks infosüsteemideks. Niisugused süsteemid viivad meid seisu, kus varsti polegi olemas enam intiimsfääri. Intiimsfäär on muutunud oma olemuses avalikuks. Big Brother on selle intiimsuse tehislaboratoorium, kust see meedialiik on juba välja murdnud. Kollane press annab avalikkusele teada kõige intiimsematest eraelu faktidest. Avalik on näiteks sportlase keha, mille eest riik ja järelikult rahvas maksab. See peab olema jälgitav Kristiina menstruaaltsüklist ja pissiproovist kuni Fazekase kuseproovi anaalsete nüanssideni.
Tõde avalikust kehast olgu maksma pandud.
Modernismijärgne ühiskond on niisiis kaotanud lõhe avaliku ja privaatse vahel. Jälgimissüsteeme on võimalik viia iga isikuni, nii et iga isik on detailselt identifitseeritav. Hiljuti nägin dokumentaalfilmi kaupade identifitseerimisest, igal kauba pakil on oma individuaalne tunnuskood. Alati on võimalik GPS-iga kindlaks teha, kus maailmanurgas kaup antud momendil liigub.
Kui minna praegu Kunstiakadeemia juurest Raekoja platsini, jälgib teekonda mitu kaamerat; vaatlemise mõttes on see keskkond juba aktiivne. Keegi jägib meid ja meie oleme rõõmsad naiivses lootuses, et Big Brother kaitseb meid kurja eest.
Mõnes mõttes oleme uue ajastu künnise ületanud. Selle uue ajastu privaatse ja avaliku kokkusulamise alustalaks on uued digitaaltehnoloogilised süsteemid. Nimetaksin seda digitaalseks platvormiks. Mis tahes elunähtusi me ka ei uuriks on need suures plaanis allutatud digitaalsele platvormile. Põhjuse ja tagajärje omavaheline suhe, vähemalt teoreetiliselt jälgijale avatud, on kaotamas oma esmast olemust. Selle tulemuseks on eksistentsiaalse – elu vahetu kogemise valdkonna vähenemine.
Hans Georg Gadamer kirjeldab:
Kohalolek ei tähenda lihtsalt olemist millegi muuga koos ühel hetkel ja ühes kohas. Kohalolek tähendab osalemist. Kui keegi oli kohal millegi juures, siis ta teab kuidas kõik tegelikult oli. … Nii millegi vaatamine on algupärane osalemise moodus. Siin me võime meenutada algupärase kreeka teooria kontsepti taga asetsevat pühaliku osakssaamise kontsepti. Theoros tähendab kedagi, kes osaleb pidustuste delegatsioonis. … Teooria on tõeline osakssaamine, mitte kui midagi aktiivset, vaid hoopis passiivset (pathos), nimelt osakssaamine kaasahaaratuses ja kaasaviimises selle poolt, mida nähakse (Gadamer 1997: 124–125).
Digitaalse platvormi ja maailma ekraanilisuse valdav funktsioon dehumaniseerib inimliku ja muuhulgas hävitab tema eksistentsiaalsust. Sõpradega suhtleme tihedalt on-line, aga läbi ekraani, seda loengut võiksin kirjutada paberil, kuid teen seda ekraanil, lähedastega suhtleme telefonis, mille olemuseks on keele lahtivõtmine elektroonseteks osakesteks ja selle uuesti kokkusulatamine, fotod koosviibimistest on jälle ainult ekraanil. Meie õhtuse ostukorvi sisu talletub kusagile digitaalselt ja muutub imagoks, kui seon selle sooduskaardiga, kus on minu nimi ja muud andmed. Naljakas on see, et kaart töötab, kuigi olen sellel esitanud valeandmed.
Juba paar kuud on mahe ja madal meeshääl mind kutsunud Sampo panka arutama minu pangalepinguid. See pole mitte keegi mees, nagu selgus vestluses panganäitsikuga, vaid see on “panga kontaktkeskus”. Justkui oleks keegi anonüümne tegelane laenanud oma hääle masinale. Minu küsimusele, miks pidin ma isiklikult kohale tulema (ma muidugi läksin uudishimust ning seda loengut ettevalmistades), oli vastus enam kui kummaline. “Ja te saate kõike isiklikult muuta panga koduleheküljel e-lifes.” Ka minu allkiri pole enam minu, vaid on digitaalne, ja varsti ongi see digitaalne, numbri ja kaardiga identifitseeritav allkiri palju reaalsem kui mina ja minu tindiga maalitud pookstavid.
Gutenbergi galaktika
Sõna “pookstav” viib meid järgmise teemani: kirjasõna. Pookstav on otseses tuletuses book stav – raamatu märk, raie –, ilmselt vana germaani sõna. Marshall McLuhan tuletab oma raamatus 1962. aastast uue ajastu sünni, vaadates trükipressi poolt kaasatoodud muudatusi, mida ta kutsub hellitlevalt Gutenbergi galaktikaks.
Ta kirjutab:
“Kui tehnoloogia suurendab ühe meele haaramisvõimet, siis ilmneb kultuuri uus tõlkimisviis sama sujuvalt kui uus tehnoloogia on omaks võetud (internaliseeritud).” (McLuhan 1995: 40).
See meel on nägemismeel, milles võõrutatakse sõnaline ehk kuulmisel põhinev keelekontekst oma algupärasest vormist – elavast sõnast. See toimub põhiliselt Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Esimene võõrutus toimub kirjatähtede kui häälikute asendajate kasutuselevõtuga. See vaesustab ja hävitab keele paljususe ja mitmevalentsuse.
Alfabeet on agressiivne ja sõjakas kultuuride absorbeerija ja transformeerija (McLuhan 1995: 48).
Visuaalse surve suurenemine võõrandas kreeklased primitiivsest kunstist, mida elektrooniline aeg nüüd uuesti avastab, olles omaks võtnud (sisestanud) elektrilise üheaegsuse ühendatud välja (McLuhan 1995: 63)
Inglise keeles kõlab see: “that the electronic age now reinvents after interiorizing the unified field of electric all-at-onceness”. Suurepärane sõna – all-at-onceness. Aastal 1962 ei tea keegi, mis tähendab online. Kuid selles online-olekus on täna tunnetusõpetuslikult ka ühtaegu kõige ja kõiksuse näilisus.
Kuid ometi säilib käsikirjas veel taktiilne ja isiklik eneseväljendus. Kirjutamine ja eksistents on lahutamatud. Nii antiigis kui keskajal oli ometi säilinud veel kultuuriline identifikatsioon. Käsikiri omas taktiilset ja eksistentsiaalset loomust. Manuskripti käeshoidmine oli püha ja sakraalne toiming. Teda olid katsunud autori käed. Või vähemalt kirjutaja käed, kes pidi olema autori uurija, tõlgendaja, toimetaja ja väljaandja.
Manuskripti kultuur on vestluselaadne, sest kirjutaja ja tema lugejaskond on seotud publikatsiooni kui ettekande füüsilise vormiga (McLuhan 1995: 84).
Lõpliku eraldumise toob kaasa kirjapress:
Tüpograafia leiutamine kinnitas ja laiendas seda uut tarbeteadmise visuaalset survet, luues esimese samavormiliselt korratava tarbekauba, esimese tootmisliini ja esimese masstootmise (McLuhan 1995: 124)
Nii loob Gutenbergi galaktika hoopis uue olukorra – sünteetiline, põhiliselt keelekontekstil ja loodusmaastikus kujunenud tunnetusviis traditsionaalsetes kultuurides asendatakse kõigepealt kirjaoskusliku ja seejärel kirjandusliku tunnetusviisiga, millest mõne aja möödudes kujuneb uus meedia – ajakirjandus, mis ühendab nii unifitseeritud fondi, pildi kui ka reklaami. Raadio ja televisioon vajutavad selle täiesti kokku sulanud uueks keskkonnaks – massimeedia keskkonnaks.
Nii on imagosfääri olemuslikud osad üles ehitatud. Näiline ja näiv kujutusviis haaravad järk-järgult suurema positsiooni. ‹leminek digitaalsele platvormile ja selle uutele rakendustele on vaid aja küsimus. Digitaalne platvorm laseb olemasolevatel imagosfääri osadel ühenduda sünteetiliseks tervikuks. Kvantiteet kasvab uueks kvaliteediks.
Kõikjal saadab meid imagosfääri täiuslik rakuke – väike aparaat, mis helistab, pildistab, saadab e-maile, mängib muusikat ja mida kõike veel. Kõikjal saadab meid ekraan – membraan või filter, mille kaudu me suhtleme maailmaga. Selliseks filtriks on muutunud ka linn, tema majad, teadetetahvlid, monitorid jne.
Tunnetusõpetuslikult tekib aga uus ja väga huvitav situatsioon. Meedia kontaktikiirus viib sõnumi üha lühemaks. Jeffrey Olick on öelnud:
“Kui minna mõnesse heasse raamatukokku ja vaadata laenutamisnimekirju, siis on näha, et suuremat osa raamatutest pole juba aastaid keegi välja võtnud, sest raamatuid on lihtsalt liiga palju. Nagu kirjutas Paul Valery: moodne inimene on huvitatud vaid sellest, mida annab lühendada kokkuvõtteks. Aga meil on ka lihtsalt praktiline vajadus lühikokkuvõtete järele, nii et nüüdseks on olemas juba tekstiregistrite registrid.” (Peiker 2007: 13)
Samaaegselt sõnumi lühenemise ja lihtsustumisega kattub ta hoopis uue nähtusega – see on reklaam. Kui inimene õppis rääkima, õppis ta valetama, sest sõnad on ju ainult kujutised – imagod. Kui inimene õppis kirjutama, õppis ta ka võltsima.
Imagosfäärilises maailmas on info, sõnum ja reklaam omavahel eristamatult kohakuti paigutatud. Selle imagosfäärilise ajastu sünni juures oli kahtlemata Eesti Ekspress, mis aastal 1989 uut maailma kohe juurutama ja avastama asus.
Imagosfäärilise maailma konstitutsiooniks on samuti hea uudis: 1 augustil 2007 teatati, et tuntud meediamogul Rupert Murdoch ostis Dow Jones’i kirjastuse, mis annab välja Wall Street Journal’it. Muidugi kinnitas suur valitseja, et ajaleht jääb ka edaspidi sõltumatuks.
Imagosfäärist on saanud omaette elav ja kõikjale laotuv organism.
Isiklik imagosfäär
Nii on tekkinud terve tegelikkus, kus imagod asendavad protsesse, nähtusi, inimesi, asju ja kõike muud. See imagosfäär on kehtestunud kõikjal, kuhu ulatub digitaalmeedia võrgustik. Ta kipub teiega kaasa isegi puhkusele. Ta on valvas ja ootab hetke, kui teie silme alla jääb arvuti, telefon, ajaleht, telekas. Reklaam muutub isiklikuks, mis sellest, et teie isikuandmed on salajased, personaalne reklaam otsib üles teie internetibrauseri eelistused, tuhnib teie märksõnades, hakkab ähvardama ja saatma rämpsposti.
Digitaalse platvormi individuaalsus toob paratamatult kaasa ka imagosfääri individualiseerumise. Selle keskseks institutsiooniks on uus meedianähtus – blogid. Kiirematel ja osavamatel poliitikutel on oma blogid, see on uus viis ennast nähtavaks teha.
Nagu tavatsetakse öelda, suheldakse rohujuurte tasemel. Edgar Savisaar kirjutab:
“Poliitilised blogid said Eestis populaarseks eelmiste valimiste eel. Siis olid need justkui moeasi. Tänaseks on esialgne vaimustus jahtunud, aga ma usun, et otsese ja vahetu suhtlemisviisina jäävad blogid ka poliitikas püsima. Internet on muutnud poliitilist kommunikatsiooni üldse. See on olnud revolutsioon kommunikatsiooni vallas, mille tulemusena mõttevahetus ja ideede vahetus üha kiirenevad.” /…/
Blogid on nagu online memuaarid. Professor Leo Gens tavatses meid hoiatada, et memuaarid on kõige kaheldavam kirjanduszhanr üleüldse. Kes siis tahaks endast jätta ebameeldivat või rumalat muljet. Ikka head ja isiklikku. Savisaar:
“Olen oma blogi lugejatele lubanud, et püüan jõudumööda kirjutada poliitika kõrval ka loomadest ja inimestest, kultuurinähtustest ja teadustest. Allolev teade ongi samm selles suunas.”??Uudis nimelt selline, et minu saksa lambakoer Othello võttis eile jalge alla raske koolitee. Sarnaselt paljudele Eesti lastele, kes pisut enam kui nädala aja pärast 1. septembril võtavad samuti ette koolitee – kes esimest, kes mitmendat aastat.( http://savisaar.blogspot.com/)
‹ks minu hea sõber, kes regulaarselt blogi peab ja sellest oma kooli juhib, arvab, et varsti ei saa enam isegi tööd, kui sul oma blogi pole.
IMAGOSFÄÄRI TEOREETILINE KONSTITUTSIOON
Simulaakrumid ja hüperreaalsus
Pärast esimest katset imagosfääri tunnetuslikult kirjeldada, hakkasin tõsiselt otsima autoreid, kes säärastest nähtustest on varem rääkinud. Leidsin suurepärase toetusavalduse Jean Baudrillardilt, kes meile täna nähtavatest sündmustest ettenägelikult kirjutab juba 1981. aastal, kui turumajandusest Eestis julgesid mõelda vaid visionäärsed optimistid. (Baudrillard, Jean. Simulacres et Simulation. Pariis 1981.)
Baudrillardilt paelusid mind viis teemat, mis aitavad meid mõnevõrra edasi imagosfääri olemuse kirjeldamisel ja selgitavad ka selle järjepidevat arengut.
. Simulaakrum kui kujutise ehk imago kristallatsioon ja toimimisviis nüüdisaegses ühiskonnas.
0. Uue meedia teisenemine.
0. Reklaami ja poliitika identsus.
0. Kauba ja kaubamaja uus reaalsus.
0. Teadusliku fantastika asendumine hüperreaalsusega.
Kõigepealt imago eskaleeruv hävitamisjõud, mis ammutab oma energia kujutise ja originaali vahelisest tähendussuhtest:
Seega on alati kaalul olnud kujutise hävitav jõud, reaalsust hävitav, omaenda originaali hävitav jõud, samamoodi nagu bütsantsi ikoonid võisid hävitada jumaliku identiteedi. Sellele hävitavale jõule vastandub kujutise dialektiline jõud, Reaalsuse nähtava ja mõistetava edasiandmise jõud. Kogu läänemaine usk ja usaldus on haaratud sellesse kujutamise kihlveosse: kas märk võiks osutada tähenduse sügavustele, kas märk võiks välja vahetada tähenduse ning kas miski – Jumal muidugi mõista – võiks olla selle vahetuse kautsjoniks. Aga kui Jumalat ennast võib samuti simuleerida, see tähendab, taandada märkidele, mis temast tunnistust annavad? Siis kaob kogu süsteemil pind jalge alt ning ta pole ka ise enam midagi muud kui üks hiiglasuur simulaakrum – mitte irreaalne, kuid nimelt simulaakrum, see tähendab, et teda pole enam kunagi võimalik vahetada reaalsuse vastu, ta vahetab ennast ainult iseendaks katkematus ahelas, millel pole kuskil mingit pidet ega piirjooni (Baudrillard 1999: 14)
Imago järjest suurenevat osakaalu ja kõikehaaravust kirjeldab hästi Baudrillardi kujutise tunnetusõpetuslik tüpoloogia. Kui kujutamine püüab simulatsiooni endasse neelata, tõlgendades seda kui valekujutist, siis simulatsioon ümbritseb kogu kujutamishoonet, nagu oleks see ise simulaakrum. Baudrillardi arvates võiksid kujutise faasid olla järgmised:
- ta peegeldab sügavat reaalsust,
- ta maskeerib ja moonutab sügavat reaalsust,
- ta maskeerib sügava reaalsuse puudumis,
- tal puudub igasugune seos mis tahes reaalsusega: ta on iseenda puhtakujuline simulaakrum.
Kokkuvõtlikult isloomustab Baudrillard sellise jaotuse tulemust järgmiselt:
“Esimesel juhul on kujutis hea näivus – kujutis kuulub pühaduse valdkonda. Teisel juhul on ta halb näivus – kurja vallast. Kolmandal juhul ta mängib näivust – ta kuulub nõiduse valda. Neljandal juhul ei kuulu ta enam üldse näivuse valda, vaid simulatsiooni valda.” (Baudrillard 1999: 14–15).
Just viimane olek kirjeldab kõige paremine küllastunud imagosfääri olukorda. Samasse kategooriasse kuuluvad kahtlemata ka chatroomid, second lifed, rate med, kus me ei tea kas me ajame juttu või flirdime naabrimehe, või hoopis viimase saja-aastase ämmaga. Üksikisikust saab Avatar, mis tihti elab palju reaalsemat elu, kui tema keha ise. Kõike seda saadab reeglite kehtestamine webmasteri või hosti poolt. Sellises elus asendab elamus kogemust. Ajaloolisus on kestev vaid luurearvutite logides. Keelepõhjaline kultuur annab järele primitiivsele anglo-ameerika põhjasele arvutikeelele. Laiemad kultuuripõhjalised sootsiumid fragmenteeruvad üha väiksemateks huvigruppideks. Simulaakrum on loonud täiesti uue reaalsuse. Viimase imago hakkab uuesti lammutama tema poolt peegeldatavat uut reaalsust.
Baudrillard kirjeldab ka meedia lahustumist igapäevases elus. Digitaalne platvorm on tänaseks sellele andnud aukartustäratavad mõõtmed.
“Me ei ela enam vaatemängu ühiskonnas, millest räägivad situatsionalistid, ega sellega kaasnevas spetsiifilist laadi võõrandumises ja allasurumises. Meedia ise ei ole enam äratuntav ning meediumi ja sõnumi segunemine (MacLuhan) on selle uue ajastu esimene tähtis vormel. Ei ole enam meediat sõna otseses tähenduses: ta on nüüd haaramatu, reaalsusse hajunud ja murdunud, ning isegi seda ei saa enam väita, nagu oleks tegelikkus sellest muutunud.
Selline sissetungimine, selline viiruslik, endeemne, krooniline, hirmutav meedia kohalolu, ilma, et oleks võimalik selle tagajärgi vältida /…/” (Baudrillard 1999: 50–51)
“Informatsioon õgib omaenda sisu. Ta kugistab alla kommunikatsiooni ja ühiskonna. Ja seda kahel põhjusel. 1. Selle asemel, et midagi edasi anda, kulutab ta oma jõu edasiandmise lavastamisele. Selle asemel et tähendust luua, kulutab ta oma jõu tähenduse lavastamisele. /…/ 2. Selle teravdatud kommunikatsioonilavastuse varjus jätkavad massiteabevahendid ja forsseeritud informatsioon vastupandamatu jõuga ühiskonna lagundamist.” (Baudrillard 1999:121–122).
“Meedia ei teosta digitaalsel platvormil seega mitte ühiskonnastamist, vaid sootuks vastupidist, ühiskonna lahustamist atomaarseteks osadeks, kellel kõigil on oma personaliseeritud, custom-made, uudiste- ja meelelahutusportaal. Mõte on selles, et kõik tähendusseisud on neelatud ühteainsasse domineerivasse meediavormi. Meedia üksi loob sündmuse – sõltumata sellest, missugune on sõnumi sisu, kas konformistlik või õõvastav. Meedia kannab endast tähendust ja kontratähendust, ta manipuleerib ühiskonnaga igas suunas, keegi ei suuda seda protsessi kontrollida /…/.” (Baudrillard 1999: 123;127)
“Meedia digitaalse platvormi kõikehaaravuse all on veel üks ajalooline imagosfääri kehtestumise tunnus – reklaam. Viimasel on ajalise kujunemise tee. Me elame ajajärgul, mida iseloomustab kõigi virtuaalsete väljendusviiside neeldumine reklaami väljendusviisis. Kõik algupärased kultuurivormid, kõik määratletud keeled neelduvad ses viimases, sest tal puudub sügavus, ta on hetkeline ja hetke pärast unustatud. See on pealiskaudse vormi, kõikide tähenduste vähima ühise nimetaja, tähenduse nulltasandi triumf, entroopia triumf kõigi võimalike troopide üle. Märgienergia madalaim vorm.” (Baudrillard 1999: 131)
“Reklaam ja propaganda hoogustuvad Baudrillardi arvates tõeliselt alates Oktoobrirevolutsioonist ja 1929. aasta ülemaailmsest kriisist. Mõlemad on massikeeled, mis tulenevad kas ideede või kaupade massilisest tootmisest, nende algselt lahutatud registrid lähenevad järk-järgult teineteisele ja kannavad endas imago tähendustest tühjaksjooksmise pitserit. Propaganda muutub juhtmõtete, poliitikute ja oma kindla “imidzhimärgiga” parteide turustamiseks ja müümiseks. Ta läheneb reklaamile kui selle konkurentsiühiskonna ainsat suurt ja tõelist juhtmõtet käivitavale mudelile: kaubale ja kaubamärgile.” (Baudrillard 1999: 132)
Imagosfääri globaalne ja samas üksikisikuline haaravus on muutnud modernistlikku esindusdemokraatiat, toomata kohale uusi osalusdemokraatia vorme. Tänapäeva inimene ei viitsi kuulata poliitikute debatte, ei viitsi süveneda parteide platvormidesse ja poliitikud on tänulikud – küsimus on vaid selles, kuidas ja kust saada reklaamiraha.
Poliitilise näo asemel on meil groteskne imago, kus prillid on vahel tähtsamad kui sõnum. Kus roheline värv on olulisem kui objekt. Ja kui Platon põlastas, et demokraatia toob võimule kõige osavama valetaja, siis nüüd saab võimule kõige parema reklaami tellija, mille on teinud kõige osavam valetaja. Kahjuks on see tavaliselt sõltuvuses ka kasutatava raha hulgast. Raha eest saab osta sobiva imago, mis on tegelikkusest lahutatud läbitungimatu pr-seinaga. Poliitiku keha võib endale lubada kõike, kuni tal jätkub raha maksta oma tõelise teisiku – imago – eest.
„Kõikjal kohal olev ühiskond, absoluutne ühiskond, mis on lõpuks teostunud absoluutses reklaamis – see tähendab, et ka ühiskond ise on täielikult lahustatud, ühiskond kui viirastuslik jälg kõigil seintel ühiskondliku nõudmise lihtsustatud kujul, mille reklaamikaja viivitamatult rahuldab. ‹hiskond kui stsenaarium ja meie selle meeletu publik.“ (Baudrillard 1999: 133).
„Sellisel viisil on kogu ühiskond ja tema sotsiaalne elu devalveeritud kaubalis-rahaliseks suhteks. Vanasõna transformeerub kiiresti: ütle mulle, mida sa ostad ja ma vastan sulle, kes sa oled. Ostmisest ja müümisest saab imagosfäärilise maailma keskne olemise viis.
See pole juhus, kui reklaam, olnud pikka aega eestvedajaks implitsiitsele majanduslikku laadi ultimaatumile, mis kuulutas ja kordas väsimatult: “Ma ostan, ma tarbin, ma naudin”, kordab tänapäeval kõikvõimalikes vormides: “Ma hääletan, ma osalen, ma olen kohal, ma olen kaasa haaratud” – paradoksaalse naeruväärsuse peegel, igasuguse avaliku tähenduse tähtsusetuse peegel.” (Baudrillard 1999: 136).
Kaubastumine on omandanud nii suure mõõtme, et kaup määrab ka tekkiva ruumistruktuuri:
“Kolmekümne kilomeetri raadiuses juhatavad teeviidad teid nende suurte jaotuspunktide suunas, mida hüperkaubamajad endast kujutavad, kauba hüperruumi suunas, kus kujuneb välja mitmeski mõttes uut laadi sotsiaalsus.
Tehasest ja kapitali traditsioonilistest institutsioonidest kõrgemal tasandil on hüperkaubamaja juba mudel, kontrollitud sotsialiseerumise kõikide tulevaste vormide mudel: keha ja ühiskonnaelu kõigi hajutatud funktsioonide (töö, vaba aja, toitumise, tervishoiu, transpordi, meedia, kultuuri) taasühendamine üheks homogeenseks aegruumiks /…/.” (Baudrillard 1999: 113; 115)
“Hüperkaubamaja kui tuum. Linn, ka mitte modernne linn, ei neela seda enam endasse. Hüperkaubamaja on see, mis rajab orbiidi, millel liigub aglomeratsioon. Ta on implantaat uutele moodustistele, nii nagu mõnikord ülikool või tehas – mitte enam 19. sajandi tehas aga detsentraliseeritud tehas, mis, lõhkumata linna orbiiti seab end sisse äärelinnas /…/.” (Baudrillard 1999: 116).
Oma raamatu lõpuosas puudutab Baudrillard ka teadusliku fantastika kui kirjandusliku zhanri muutumist. Ta käsitleb James Ballardi loomingust raamatut “Crash”. Crash ei ole Baudrillardi arvates enam fiktsioon ega reaalsus. Imagosfääriline hüperreaalsus hävitab mõlemad (Baudrillard 1999: 181). 2006. aastal avaldab Ballard uue raamatu “Kingdom Come”, mida oletatavasti Meie Isa palve taustal võiks tõlkida kui Riik Tulgu või Kuningriik Tulgu. See on otsekui kummardus ja järelkuulutus Baudrillardi hüperkaubamaja kontseptuaalsele ilmutusele. Oma võimalikkuses ja ajastu värve haaravas kirjutises saab Ballardi düstoopia ähvardava tonaalsuse – hüperrealistlik kujutis on saanud tõenäoliseks arengu stsenaariumiks. Tegevus toimub äärelinna hüperkaubamajas, mida kutsutakse Metro Centre. Oma kirjeldustes äravahetamiseni sarnane globaliseeruva maailma äärelinna ja tema retail village’iga.
„Ilmus rodu väikeseid maju, varjates end kaitsealuse kallastee varjus, ühendatuna mingilgi viisil kogukonnaga ainult neid ümbritsevate kasutatud autode müügiplatside näol. Liikudes rahvusliku kiirtee suunas, möödusin ma hiina takeawayst, allahinnatud mööbli laost, ründekoerte kasvatusest ja süngest kortermajast, mis nägi välja nagu osaliselt elule pöördunud vangilaager /.../ „Kuid nad tunnevad teisiti.“ Carradine silmad näisid hiilgavat. „Seepärast meie kliendid siia tulevad. Metro-Centre loob uue kliima Mr. Pearson. Meil õnnestus see, mis Greenwichi kuplil ebaõnnestus. See ei ole lihtsalt ostukeskus. See on rohkem kui...“ „Religioosne kogemus?“ „Täpselt! See on nagu kirikusse tulek. Ja siia võib tulla iga päev ja leida midagi, mis koju kaasa viia.““ (Ballard 2007: 6; 40)
Kuid Ballardi lugu ei jää pidama tänapäevase kaubakultuse ja ruumistruktuuri kirjeldustesse. Ta näitab, kuidas massimeediast saab massiliikumine ja sellest omakorda massivägivald. Kaubanduskorrapidajast ja jalgpalluritest saavad rahvamalevlased ja nendest omakorda rünnakrühmlased. Kes ei ole meie poolt, on meie vastu. Meie ja nemad.
Eeslinnad unistavad vägivallast. Magades oma unistes villades, varjatult imekaunite ostukeskustega, ootavad nad kannatlikult öiseid unepainajaid, mis ärataksid neid enam kirglikusse maailma ... Ma olin näinud lippu, kui sõitsin linna sisse, Püha Georgi rist valgel põhjal, lehvimas kortermajade ja äriparkide kohal. Punane ristisõdijate rist oli kõikjal, lahti rullumas eesaedade lipumastidelt, andmas anonüümsele linnale pidulikku ilmet. (Ballard 2007: 8)
IMAGOSFÄÄRI PRAKTILINE REALISATSIOON
Putini Venemaa
On muidugi kokkusattumus, et Ballardi massihüpnoosis rahvahulk meenutab lipuvärvidelt Venemaa poolriiklikku noorteorganisatsiooni Nashi. Kõiges muus on Ballardi tegevustik täpne. Kui me Eesti puhul näeme vaikselt settiva imagosfääri kehtestumist, siis Venemaal on selle suurriiklik ehitamine järjekindel ja eesmärgipärane kava.
Meile huvipakkuva imagosfääri toimimisest ja transformatsioonist 21. sajandi alguse Venemaal annab veenva ülevaate Sergei Kovaljov (Kovaljov 2007). Tema peaküsimus on: miks Putin ja tema valitsemisviis on saavutanud sellise suure populaarsuse, mille taustal ta tagasi valiti?
Kovaljov viitab kolmele põhilisele enamlevinud põhjusele. Esiteks ei olnud Putini esimene valimine mitte poolt, vaid vastu valimine. Hääletati Jeltsini ajastu segaduse ja “demokraatia” vastu. Teiseks jätsid presidendi nõunikud hoolikalt mulje, et tegemist on demokraatliku ja rahva poolt usaldatud presidendiga. Kolmandaks peab Kovaljov Putini populaarsuse põhjuseks nostalgiat nõukogude mineviku järele.
Seda põhjust vaagib Kovaljov põhjalikult, näidates uute ja vanade müütide olemust ja nende kehtestamist populistliku ja kõikehaarava müsteeriumina, mida kirjeldaksin kui imagosfääri. Neid müüte võib välja tuua järgmiselt: vaenlase müüt, võidu müüt, imperiaalse jõu müüt.
Vaatame kõigepealt vaenlase müüti. See on iidne viis sisemise ühtsuse ja identiteedi saavutamiseks. Müüdi tuum peitub meie ja teiste vastanduses. Kui kõik tahavad meid hävitada, siis unustame erimeelsused ja ülekohtu ning astume vaenlasele vastu. Selliseks ühendavaks, samas ka peidetud ja salapäraseks jõuks on olnud Venemaal erinevate nimede all tuntud salateenistused, milliste esindajaks oma teenistuskäigu ja hariduse poolest on ka Putin. Kovaljov kirjutab:
“Nii valisidki nad nostalgiast juhindudes oma juhiks KGB polkovniku. Tema omakorda taastas müüdid, mida Nõukogude salapolitsei on õhutanud juba alates Tšekaa aegadest: maad “piiravad vaenlased” ja sinna on sisse imbunud “viies kolonn”, mille roll on praegu omistatud valitsusvälistele organisatsioonidele, eriti neile, mis puutuvad kokku ajakirjanduse ja inimõigustega /…/.” (Kovaljov 2007).
Vaenlase müüdi üheks markantsemaks näiteks on olnud Venemaa vaenukampaania Eesti vastu, kus kõiki vahendeid kasutades eristatakse meie ja nemad. Vaenukampaania üheks läbiviivaks jõuks oligi “valitsusväline” noorteorganisatsioon Na?i – otseses tõlkes Meie omad.
“Uus põlvkond, kes on kasvanud üles Putini mütoloogia mõju all, tekitab lausa hirmu. Minu silmis sümboliseerivad seda noortejõugud, mis tormavad võidupäeval 9. mail, mil tähistatakse Teise maailmasõja lõppu, läbi metroojaamade ja skandeerivad “ROS-SI-JA! ROS-SI-JA!”. Nad ei mõista, et käituvad samamoodi nagu fa?istid – hoopis vastupidi, nad peavad ennast Hitleri vallutajate lastelasteks /…/.” (Kovaljov 2007).
Teiseks vaatleme võidu müüti. Kui Venemaal tulid võimule bolševikud, siis oli keskseks ühtsusideeks venelaste erandlikkus ja äravalitus – just siin võitis tööliste revolutsioon ja siit pidi algama uus – maailmarevolutsioon. Lenin kirjutas sellest pika õigustuse, kuidas revolutsioon võib võita ühes eraldi mahajäänud riigis, mis oluliselt erines tema Euroopa seltsimeeste kujutlusest. Stalini võimu kindlustumiseks oli selge, et poliitilised realiteedid ei võimalda maailmarevolutsiooni müüti kauem üleval hoida ja algasid massilised repressioonid sisevaenlase leidmiseks ja hävitamiseks. Selle lõppfaas enne Teise maailmasõja algust muutus tõeliseks absurditeatriks, millest on laialt kirjutatud. Pärast sõda jätkus see okupeeritud aladel klassipuhtuse vaimus rahvavaenlaste ja kahjurite tapmise ja küüditamisega. Kuid nende repressioonide käigus pandi alus uuele ühtsusmüüdile – “uus ajalooline rahvaste ühendus – nõukogude rahvas”. Seda markeerib 1936. aasta uus Venemaa konstitutsioon, kuid areneb lõplikult välja pärast sõda. Juba Stalin alustas kommunistliku partei ja riigiaparaadi ametnike ühtesulatamist “nomenklatuuriks”. Lõplikule täiusele kasvas see Hrushtshovi ja Brezhnevi ajastul. Kui Hrushtshovi sula ajal oli “nõukogude rahva” müüt suunatud tulevikku (uued linnad, uudismaad, uued põllukultuurid jne.), siis Brezhnevi ajal, tuleb nõustuda Kovljoviga, oli see legitimiseeritud põhiliselt minevikuga.
“Vastus küsimusele “kes me oleme?” kõlas järgmiselt: “Me oleme rahvas, kes on pidanud kahekümnendal sajandil taluma ebainimlikke kannatusi, aga ometi suutnud jõuliselt sammuda võidult võidule. Me kandsime sõja ajal enneolematuid kaotusi, kuid päästsime kommunistliku partei juhtimisel maailma natsismi küüsist. Ja seejärel leidsime endas jõudu luua üliriik, viia esimesena inimene kosmosesse ja saavutada tuumatasakaal teise üliriigi USAga.” (Kovaljov 2007)
Selle müüdi alustalaks oli sõja ja selles kantud ohvrite mälestamine. Selle ajaloolisest osast oli vähendatud või maha vaikitud Stalini repressioonid, sellest olid kõrvaldatud kollektiviseerimine ja näljahädad, Molotovi–Ribbentropi pakt ja Nõukogude Liidu ja sotsialismimaade vägivaldne moodustamnine.
“Nõukogude rahva” müüt varises kokku koos Nõukogude Liidu lagunemisega. Kui endised sotsialistlikud rahvusriigid ja liiduvabariigid said tugineda oma ajaloole ja vastanduda kommunistlikule ideoloogiale, siis “üliriigi suurima jäänuki Venemaa kodanikud jäid otsekui õhku rippuma, nende rahvuslik identiteet oli segane” (Kovaljov 2007). Putin moderniseerib rahvuslikku identiteeti nihutades esiplaanile võidu idee. Nõukogude inimese kannatused, kommunistlik sõnapruuk ja traagilised noodid eemaldatakse. Nii tekib jõuline võidu müüt, mida saadab kommunistlik imagosfäär: taastatakse kunagised nõukogude sümbolid: stalinlik hümn, sirbi ja vasaraga punane võidulipp jne. Nashistide sümboolikasse tuleb nõukogude sõduri kiiver ja telkmantel. Siit ka iseloomulik valuline suhtumine Tartu rahu mainimisse ja Pronksmehe eemaldamisesse – võidu müüti segab ajalooline käsitlus kahest okupatsioonist, kui Tartu rahulepingus on kirjas, et Venemaa tagab igaveseks Eesti iseseisvuse.
Kolmas müüt on lähedane võidu müüdile, kuid kujutab endast selle tulevikku suunatud vektorit – imperiaalse jõu müüti. Selle müüdi kehtestamiseks on käiku lastud Tshetsheenia sõjad, seletamatud terroriaktid ja poliitilised mõrvad. Zelimhan Jandarbijevi ja Aleksandr Litvinenko mõrvad toimusid selgelt Venemaa eriteenistuste teadmisel. Teiste terroritegude ja mõrvade tegelik kordasaatja pole meie loengu seisukohalt isegi väga oluline. Kovaljovi arvates ei püüagi võimud neid enda aadressil levivaid kahtlustusi juurdlusega ümber lükata. Putini enda avalikud väljendid “peldikupotist alla laskmise” ja välisajakirjaniku “ümberlõikamise” kohta ainult kinnitavad toore jõu fetishi kuulutamist.
“2004. aastaks olid “absoluutse võimu” ja “eriteenistuste” idee sisuliselt kokku sulanud monarhia kahepäise kotka ja Nõukogude hümniga. /…/ Putini meeskond teostas kiiresti kõige tähtsama ülesande, nimelt televisiooni hõivamise, ja kui see oli tehtud, valati kogu maa üle kõikehõlmava lakkamatu propagandaga, mis oli palju osavam, tõhusam ja kõiki rahuldavam kui Nõukogude propaganda eales. Massimeedia paiskab lakkamatult õhku ideed Putinist kui karismaatilisest valitsejast, kes juhib rahva taassünnile, ning putinismist kui stabiilsuse ja korra tagatisest. Nii on ühiskondlikusse mõtesse sisse taotud imperialistlikud väärtused.” (Kovaljov 2007).
Putini Venemaa analüüs laseb meil lihtsustatult näha, kuidas imagosfäär ilmet võtab. Kõigepealt luuakse sobivad, osaliselt minevikku varjavad ja tulevikku lubavad tuumikmüüdid. Seejärel rüütatakse need populaarsesse või nostalgilisse “liturgiasse” ja “ikonostaasi” ning lõpuks leitakse vahendid nende massiliseks käikulaskmiseks.
Kovaljovi lõppvaade paljunäinud inimesena on sellele protsessile läbinisti pessimistlik. Ta arvab, et Venemaa noorsugu on Putini propaganda mõju all, ja et võimuloleva poliitilise establishment’i lõplik eesmärk on euroopalike võimuvahetusmehhanismide täielik väljajuurimine ning bütsantsliku järglusmudeli tugevdamine. Oma ülevaate lõpetab ta järgmiste sõnadega:
“Ma kardan, et meie seas on vähe neid, kes elavad nii kaua, et võivad näha vabaduse ja demokraatia taastärkamist Venemaal. Aga tasub siiski meeles pidada, et “ajaloo mutt” kaevab oma tunneleid väliselt märkamatult.” (Kovaljov 2007).
Jüri Soolep
(Loeng põhineb Eesti Kunstiakadeemias 2007. aasta sügissemestril peetud loengukursusel Linnaehituse nüüdisaegsed probleemid)
Antiigileksikon 1983. Tallinn: Valgus.
Ballard, James Graham 2007. Kingdom Come. London–New York–Toronto–Sidney: Harper Perennial.
Baudrillard, Jean 1999. Simulaakrumid ja simulatsioon. Tallinn: Kunst.
Kovaljov, Sergei 2007. Miks Putin võidab. – Postimees, 8. detsember.
Ladina-eesti sõnaraamat 2002. Tallinn: Valgus.
McLuhan, Marshall 1995. The Gutenberg Galaxy. Toronto: University of Toronto Press.
Peiker, Piret 2007. Praegust mälubuumi iseloomustab utoopiliste tulevikuvisioonide puudumine. Intervjuu Jeffrey Olickuga. – Sirp, 7. september.
<<
