Jan Kausi arvustus Richard Rorty raamatule: Irooniat kirjeldades liberaalsusse

Richard Rorty, Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus.
Tõlkinud ja järelsõna “Sada aastat pragmatismi ehk Richard Rorty lahe iroonia” kirjutanud Märt Väljataga. Kujundanud Jüri Kaarma. Vagabund, 1999.

Richard Rorty raamatut “Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus” lugedes tuli meelde kultuurilisest modernsusest kerki nud eristus teooria, moraali ja esteetika vahel, olukord; mis Jürgen Habermasi sõnastuses on toimunud järgmiselt: “Maailmapiltide lagunedes ja traditsiooniliste probleemide lõhenedes tõe, normatiivse õigsuse, autentsuse või ilu spetsiifilisteks seisukohtadeks, kui saab tegelda nii tunnetus-, õiglus- kui maitseküsimustega, hakatakse uusajal lahus hoidma teaduse, moraali ja kunsti väärtussfääre.” Sel juhul toimib Rorty selle eristuse sulatajana, kokkusulatajana. Teooria jaoks on Rortyl ironism, “postfilosoofilisus”; moraali jaoks liberaalsus ja esteetika jaoks kirjeldamine, kirjandus. Ironism, liberaalsus ja kirjandus aga on omavahel seotud, moodustades ühiku, mille suunas võib lausuda: “liberaalne ironism” ja/või “liberaalne ironist”.
Teooria
Nietzsche on sõnanud, et ta ei vastusta ideaale, ta tõmbab “nende ees ainult kindad kätte”. Kinda kättetõmbamine on justkui kinda viskamine. Rorty kinnastatus seisneb väites, et ta on “ironist”, ja “viimane asi, mida ironistlik teoreetik tahab või vajab, on ironismi teooria”. Ironistid “ei suuda end kuidagi päris tõsiselt võtta, sest nad teavad alati, et terminid, milles nad end kirjeldavad, võivad muutuda, et nende piirsõnavara – ja järelikult ka nende mina – on sattumuslik ja habras.” Ironist vastandub metafüüsikule, suurte teooriate avastajale.
Rorty leiab, et tõde ei avastata, vaid luuakse. “Tõde on see, mida hakatakse uskuma vabade ja avatud kohtumiste käigus. See on nihe epistemoloogialt poliitikale.” Kuna tõde on kokkuleppeline, sattumuslik, mitte kokku lepetetagune ega sattumustest hoolimatu, siis peab ironisti iseloomustama “kasvav valmisolek elada koos mitmusega ning lõpetada universaalse kehtivuse nõudmine.” Rorty kõneleb dedivineerimisest. Tegelikult mitte ainult, vaid koguni dedivineerimisprotsessist, mis “kulmineeruks ideaalsel juhul selles, et muutub tarbetuks arusaam, nagu peaksid lõplikud, surelikud, sattumuslikult eksisteerivad inimesed tuletama oma elu mõtte millestki muust kui teistest lõplikest, surelikest ja sattumuslikult eksisteerivatest inimestest.” Siinkohal saaks muidugi hakata uurima, et mis suhted olid Rortyl oma isaga, saaks hakata otsima seda, mille kohta Freud lausub “intiimne seos isakompleksi ja Jumalasse uskumise vahel.” Ning ilma Oidipuseta saaks Rortyle ette heita inimliku olemise jalgealuse õõnestamist, et tema meelest “irooonia vastandiks on terve mõistus”, seesama mõistus, mis hoiab meie igapäevamaailma koos, tervena; et Rorty paneb liialt rõhku arusaamale, et millelgi pole olemust, vaid et kõik paistab, ning see paistvus oleneb tuhandest sattumuslikust tõsi- ja pisiasjast – kuidas ja miks miski paistab just sellisena. Kuid Rorty kirjutab selles suunas järgmiselt: “Öelda, et me peaksime loobuma mõttest, nagu ootaks tõde avastamist kusagil meist väljaspool, ei tähenda öelda, et me oleme avastanud, et meist väljaspool ei leidu mingit tõde.” Ülalpool sai juba mainitud, et Rorty kuulub – või vähemalt tahab kuuluda inimeste hulka, kes “ei suuda end kunagi päris tõsiselt võtta” ning nii vabastab ta lugeja kammitsevast tõdemusest, mille kohaselt ta loeb midagi, mis pretendeerib enamaks kui ühe inimese privaatse maailma mõttestikuks; et ta loeb midagi, mis pretendeerib mitte juurde, vaid sisse. Muidugi võib arvata, et laused à la “ma ei suuda end kunagi päris tõsiselt võtta” kuuluvad kergemeelsete kilda, kuid ka sel puhul võime kõne all viibivast teosest leida lauseid, mis õigustavad ja kinnitavad autori otsust sellisel viisil arutleda. “Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust ja ometi vankumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimese barbarist.” Selle lause on Rorty laenanud Isaiah Berlinilt ning see lause viitab sellele, et Rortyt võib pidada inimeseks, kelle vankumise laad on vankumatu.
Seega poleks mõtet Rortyle ette heita ebajärjekindlust ehk hakata närima sattumuslikkuse kallal – kui meie “ideed” on ainult ajaloolis-ühiskondlikud sattumused, millel puudub “seesmine loomus” siis võib olla sedasama ka veendumus, et “ideed” on sattumuslikud. Pealegi on ettevaatlik suhtumine teooriatesse ainult üks pärl Rorty mõttekees.
Moraal
Rorty teeb vahet ironistlikul teoreetikul ja ironistlikul libe raalil. Rorty meelest võib ironistlikuks liberaaliks (loomulikult lisaks temale endale) pidada näiteks Marcel Prousti ja libe raalseks teoreetikuks Friedrich Nietzschet. Erinevus nende kahe vahel ilmneb Rorty meelest selles, et esimest huvitas “üksnes täius”, teist aga võim. “Proust /---/ selgitas endale, miks teised ei ole autoriteedid, vaid samasugused sattumused nagu ta ise.” Nietzsche aga hakkas ennast kujutama Antikristusena. Teine, aga tunduvalt tähtsam liberaalse ironisti tunnusmärk on see, et ülejäänud inimestega ei ühenda teda mitte keel, vaid “lihtsalt võime tunda valu ja iseäranis just niisugust erilist valu, mida elajad ei tunne – nimelt alandust.” See tundub olevat antud raamatu selgroog. On üllatav ja samas läbinisti omaksvõetav Rorty suundumine julmuse taunimisele. Tundub see ju vist isegi vajalik pärast Freudi operatsiooni, kus südametunnistusest sai teatud moel hirmu sünnitatud monstrum, “tungidest lahti ütle mise tagajärg”, vormijaks ümbritsev kultuuriruum. Freudi tööd ei saa olematuks teha, kuid Rorty püüab viidata, et julmuse vältimine, kui ta ei muuda meid “inimkonnaks”, vähemalt peaks ühendama meid teineteise suunas liikuma. Seetõttu on Rorty mingil moel kummaliselt lähedane Immanuel Kantile, kelle piirsõnavarast ta tegelikult suuremat ei hooli. (Kahe mõtleja põhiline erinevus on muidugi selles, et Kant soovitab tungivalt näha eetilist imperatiivi “looduse seadusena”, Rorty aga välistab taolise “seadustatuse”, tema teab ja kardab – ning seega usaldab – alanduse valu.
Muidugi saaks Rortyt rünnata, kui tõsta tema liberaalse ironismi mõistetest mõni teiste kohale, võtta mõni definitsioon (ei!, pigem mõte), kiskuda see mõttekeest välja ning seda eristatult esitada. Näiteks: “Tõhusaim viis tekitada inimestele valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid.” Sellest lausest tulenevalt võiks ironismigi mõista tõhusa valutekitajana, sest ironism väidab, et oma mina, tõekspidamiste ja uskumuste kindlaks pidamine on ekslik. Kui inimese elu toetub mõnele suurele narratiivile, on see ekslik, isegi ohtlik. “Meil, liberaalidel,” kirjutab liberaalne ironist, “pole ühtki tõsiseltvõetavat suurt stsenaariumi, kuidas muuta maailma nii, et “inimestevahelise võrdsuse tehniline võimalikkus” realiseeruks.” Kuid ei saa öelda, et Rorty näitab meta füüsikale koha kätte. Mitte päris. Rorty räägib sattumuslikkusest. Sattumuslikkust ei saa siinkohal näha teooriana, vaid seisukohana, sattumuslikuna nagu kõik muugi. Seega: “Ironisti ei saa süüdistada kalduvuses alandada, vaid võimetuses anda jõudu.” Sisuliselt ei taha ironist kellegi mõtteid eelistada. Siin ühinevadki enese sattumuslik mõte (mis asendab teooriat) ja õiglus. Valu, taoline valu, mida näiteks ühe idee pealesurumise käigus tundis George Orwelli loodud Winston Smith, sunnib teooriatesse, ideedesse ettevaatlikult suhtuma. Sunnib ettevaatlikult suhtuma ideedesse, mis tungivad inimese privaatsest maailmast ühiskondlikku sfääri, püüeldes seal enamaks kui ühe sattumusliku maailmapildi kajastuseks. Eneseloome on Rorty jaoks eraasi, asi, mis ei kuulu endast väljapoole surumiseks. “Autonoomia /…/ ei ole niisugune asi, mis saaks ealeski kehastuda ühiskonnainstitutsioonides.” Ning: “Autonoomiasoovil pole vähimatki pistmist liberaali sooviga vältida julmust ja valu”. Tundub siiski, et see ei tähenda, nagu tuleks privaatseid ideid vaka alla hoida. On lihtsalt vahe ühe inimese eraideede esitamisel ja pealesurumisel. Rorty hüüe, milles sulavad kokku teooria ja moraal, kõlab: “Privatiseerige nietzschelik-sartre’ilik-foucault’lik autentsuse ja puhtuse taotlus, et mitte libastuda poliitilisse hoiakusse, mis paneb teid arvama, et on olemas tähtsamaid ühiskondlikke eesmärke kui julmuse vältimine.”
Rorty lausub: “Ainult vägivald võib “tühistada” uurimist, argumentatsiooni ja tõeotsmist, mitte filosoofia.” Ja teisal: “Ironisti solidaarsustunne põhineb ühise ohu tundel, mitte ühise jõu ühisel valdamisel.” Mis on need ohud, mis meid kummitavad, seda on meile juba piisavalt kirjeldatud, ainult kas me oleme seda tähele pannud?
Esteetika
Rorty annab mõista, et mitte teooria, vaid kirjeldus; mitte metafüüsika, vaid kirjandus suudab inimese panna vaatama ohtusid, mis ümbritsevad tema “mina” virvarri. Orwell viitas sellele veenvalt, tõestades Winston Smithiga, et inimese “mina” saab katki rebida ja oma suva järgi uuesti kokku õmmelda – ning see ongi julmus, mida liberaalne ironist peab kõige esmalt ja kõige rohkem taunima. Ka Richard Rorty ise, kirjutades oma teksti, pidi tajuma, et leidub vahendeid, mis sunniksid teda oma mõtetest lahti ütlema, armastama mõnda totalitaarsusele pürgivat ideed. Rorty kirjutab: “O’Brien on tõesti võimalik”. Rorty kirjeldab Nabokovi ja Orwelli kirjeldusi nii põhjalikult just selletõttu, et nende “raamatud mõtisklevad võimaluse üle, et võib leiduda tundlikke tapjaid, julmi esteete, halastamatuid poeete – kujundite meistreid, kellele pakub rahuldust teiste inimeste elu muutmine kujunditeks ekraanil, seejuures märkamata, et need inimesed kannatavad.” Üks eestlasile lähedalasuv “eluline” näide on Vladimir Majakovski. Poeemis “Hästi!” satub talle vastu Aleksandr Blok, kelle mõisat on rüüstatud, raamatud põletatud, senine elu jalge alla tallatud. Majakovskil aga ei olnud poeedist kahju, sest tema jaoks oli autonoomia ja ühiskondlik kord ühildunud, tema jaoks ei olnud julmuse vältimine primaarne ühiskondlik eesmärk, – selleks oli hoo pis privaatse(te)st sattumuslikkus(t)est tekkinud idee ühiskondlikuks korraks muutmine. Ning see ongi vahest üks peamisi põhjusi, mis tingib selle, mida Rorty nimetab “uudis himu puuduseks”. Majakovski oli “halastamatu poeet” vähem teadlikult kui O’Brien, kes on (siiamaani enam-vähem) väljamõeldis ning kelle ühiskondlikuks eesmärgiks oli julmus, mitte julmuse vältimine. Kuid neid mõlemaid ühendab seesama ülima intellektuaalsuse ja vaimsuse ning kas siis tahtmatu või õpitud hoolimatuse, teatud uudis himupuuduse või halastamatu uudishimu ühendus. (Olgu täpsustuseks öeldud, et Rorty ei seleta uudishimupuudust mitte niivõrd O’Brieni kui pigem Vladimir Nabokovi loodud kuulsa Humbert Humberti näitel. Kujutab ju viimane seda, kuidas kõik asjad – peale ühe, tänu sellele ühele! – kaotavad maailmas tähtsuse. See üks aga – nümfett Lolita – tähtsustub “üle”, saab teatud sorti metatähenduse. O’Brienit oleks samuti võimalik ja põnev seletada uudishimupuuduse abil – talle pakub “julmus julmuse pärast”-ühiskond nii suurt huvi, et inimesed selles ühiskonnas muutuvad “kujunditeks ekraanidel”.)
Salman Rushdie küsib oma “Saatanlikes värssides”: “Mis on usu vastand? Ebausk? Ei. Kahtlus.” Richard Rorty on kindlasti kahtleja, kuid vaevalt, et ta on vaba usust – usust, et on mõtet kirjeldada inimesi – tegelikke ja võimalikke. Ta kirjutab: “Ironistil – inimesel, kellel on kahtlusi oma piirsõna vara, oma moraalse identiteedi ja võibolla isegi oma mõistlikkuse suhtes – on meeleheitlikult tarvis teiste inimestega rääkida, tal on vaja seda niisama pakiliselt, kui inimesed vajavad armuvahekordi.” See lause haakub hästi Rorty kirjeldusega Jacques Derrida “Läkitustest”. Rorty viitab sellele, kuidas Derrida taandab mõtlemise armastusele, kirjutamise seksile ja raamatud lastele. Last nimetab Derrida “üldi su seks”. Rorty seletab: “Lapsi, nagu universaalseid avalikke tõdesid (või privilegeeritud kirjeldusi või ainulaadseid nimesid), mida metafüüsikud on lootnud järelpõlvedele jätta, on traditsiooniliselt peetud võimaluseks hiilida mööda surmast ja lõplikkusest.” Derrida tahab surma aga ainult enda läbi. Derrida: “Lapsed on esmajoones need, keda soovitakse kuulda ise kõnelemas.” Kuid miski ei kõnele kunagi “ise”. Niisiis – Derrida valib üldisuse asemel privaatsuse. Kui aga Rorty samastab rääkimise, dialoogi armuvahekorraga, siis peaksid “partnerid” olema võimelised teineteisele lõpuni avatud olema; uudishimu teist tundma õppida peaks saama kireks, kus teisest mõtlemine sarnaneb teise armastamisega, kus teiste sõnade vastuvõtmine oleks samastatav teise andumisega, juhul kui kõik mõtted, mida öeldakse, oleksid mitte “ise”, st. üldised, iseseisvad, vaid omad, st. autonoomsed, aga ka võimelised saama “teiseks”; sõnad, mida öeldakse, oleksid uudishimu, iha väärt. Sel juhul oleksid astutud juba mõned sammud – üks samm sõnade ja sõnavarade paljususe poole ja teine samm armastavate, mitte hoolimatute sõnavarade kuula(ta)mise – mitte jäägitu omaksvõtmise – poole. Mõtlemise armastus poleks seega suunatud üheainsama objekti – Lolita, Suure Venna – poole, vaid armastus sünniks igakordsest rääkimise aktist. Armastus oleks rääkimine ja huvi räägitava vastu samaaegselt. Seega valiksin mina esikohale liberaalsuse, unustamata aga ironismi – võimalust, et ühe piirsõnavara tõsidus on määratud luhtuma.
Rorty raamatu puhul võime lõpetada tolle raske eristuse teooria, moraali ja esteetika vahel, sest Rorty puhul viitavad nad üksteisele, on omavahel seotud, kattuvad üksteisega ja üksteisesse. Märt Väljataga nimetab seda mõttestikku “lahedaks irooniaks”. Võiks isegi öelda, et tegemist on leebe, peaaegu kaastundliku irooniaga – samalaadsega kirjeldas näiteks Fjodor Dostojevski kindral Ivolgini “luulusid” – kuidas too lapsepõlves Napoleoni usaldusalune olevat olnud. Seesugune kirjeldus, mis pakub ühte “enesekirjeldust”, viitab sisuliselt samale, mida tähtsustab Rorty – peab olema ettevaatlik, sest üks “mina” ei vasta tihtipeale kujutlusele, mis kellelgi “minast” on. Peab olema uudishimulikum “mina” vastu.
Rorty kõnelemise all ei viibi mitte midagi muud kui inimese (igapäevanegi) elamine. Ning seda kirjeldust ei pea omaks võtma, seda peab kuulma, püüdma seda omakorda kirjeldada, vastata – Rorty ei anna vastust, miks O’Brien võimalik on – viide uudishimupuudusele pole piisav –, ta ai nult viitab tõsiasjale, et selline inimene on võimalik. Ta kirjeldab meile O’Brienist sootuks erinevat inimest, kes on samuti võimalik – vastasel puhul ei saaks teda kirjeldada.